 |
| Sääl kaugel, kaugel merel |
Tagasi |
 |
Rahvalaul
Sääl kaugel, kaugel merel
on purjetamas laev,
laev kannab rasket koormat,
Sääl tüüri juures seisab
noor priske merimees,
ta käega ratast pöörab,
tal kompass seisab ees. See suure uhke laevaga,
mis tugev, mitme mastiga,
läks uljalt ulgumerele,
et jõuaks õnne järele.
Kui vaga, vaikne on minu rind
kui maikuu õhtul vetepind,
süs kallim, kallim, mõtle sa,
sinu rinnal hingata on hea. Tuul puhub purjedesse,
laev lendab edasi.
See noormees vaatab üles,
kuu paistab selgesti.
Ja tema mõtted käivad
sääl kaugel koduteel,
kus jäänd üks kena neiu
tema järel leinama. See suure uhke laevaga... Kus jäänud isa, ema
ja tutvad sõbrad kõik.
Kus haljad metsad, murud
ja laululinde koor.
Ja mitu tuhat lille
on õitsmas aasadel,
seal aedas lehtpuu vilus
oli ilus kõndida. See suure uhke laevaga... Nüüd olen kaugel merel,
meel kurb ja rahutu,
minu ümber merelained.
Kui kole mõtelda.
Oh, jõua laev ja rutta
nüüd kiirelt edasi.
Et saaksin sadamasse
ja kallima rinnale |
|
 |
|
 |
