Rahvalik
Kui lapsena lustilla luhal
mina mängisin kaskede all.
Siis oli mu süda nii puhas
kui allikavete kristall.
Maailm aina säras mu silmis
kõik uhke ja õnnelik näis.
Ma ei teadnud, et õelust maailmas
on kaunimad hingedki täis.
Kui mesilind jalast mind nõelas,
see oli mu ainukene oht.
Siis emake osavalt põetas
ja terveks sai haavatud koht.
Nüüd lapsepõlv läinud on mööda,
mina vanaks ja väsinuks saand,
ei emak’se oskus see suuda
neist haavadest päästa küll mind. |
