Viis: A.Karnes
Sõnad: H.Käo


Kui kord leiaks tee,
mis lapsepõlve tagasi
mind läbi ajahägu jälle viiks.
Taas kohtaksin sõpru
ma kuldsel mängumaal
taas südamed meil puhtad
ja silmad säravad.

Oh kui taas leiaks tee, mis jälle
lapsepõlve mind tagasi viiks.

Küll siis tormaks veelkord
kargel sügishommikul
ranits seljas mööda kooliteed
ja ranitsas rappumas
targad raamatud
ja võileib - see emakäte
harras hoolitsus.

Oh kui taas leiaks tee, mis jälle...

Aga aeg ei peatu,
Tee viib aina edasi
ja argipäeva hallus tuimaks teeb.
Nüüd harva, veel unes näen
ma kuldseid mängumaid
ja paitavaid emakäsi,
silmi säravaid.