Viis: T.Kõrvits
Sõnad: H.Käo
Oh mind, vaest kurjategijat,
mu paras palk on trellid, vaat’.
Ma nutma olen ajanud
nii porgandit kui peeti
ja noaga olen nüsinud
nii kurki kui tomaati.
Ei neilt luba küsind -
räägin tõtt.
On kõigil neil mu vatsas lõpp. Kuid sibula vastu iialgi
ei ole julgend tõsta kätt ma.
Ei saa nüüd aru ma isegi
miks paneb mind ta nutma. Just nõnda, nagu nõudis lust
sõin õunu siiamaani just.
Kord isegi - oh andestust -
sõin ära paar banaani.
Ma kurke piinand soolvees
ja tulel keetnud kaali,
ja petersell, see tunda sai
mu mõrtsukanoa torkeid neid. Ei säästnud teraviljugi
mu teravad kunsthambad siis.
Jah, halastust ei loodagi -
kes suudaks andeks anda
kui mõrtsukal, nii tuleb mul ka
karistust nüüd kanda.
Oh mind vaest kurjategijat,
mu paras palk on trellid - vaat’ ! |
