Sõnad ja viis: Virve Köster Kihnust
Valge kajakas merele lenda,
kodukaldal sind ootama jään.
Sinimerel sa otsi nüüd üles
laev, mis on ju ammugi teel.
Sind oodates väsinud olen,
päev möödub, kuid purjeid ei näe.
Oö katab küll sadama süle,
kuid mina sind ootama jään.
Öö tulekul vaikseks jääb sadam,
meri üksinda ärkvel on veel.
Kuu peegeldub sinisel lahel,
tähed tukuvad uniselt reas.
Tuld majakast merele vilgub,
teed kaldale juhatab ta.
Mu merimies, koju sa jõua,
sinu järele igatsen ma.
Õrn tuuleke, palun nüüd sind ma veel,
et rahutuks muutuks su rind,
sa purjedel jõudu nüüd anna
ja kaldale kanna siis laev.
Pea koidavad päikese kiired,
öö kustub ja algab uus päev.
Sääl sinavas lainete süles
näen purjeid ma rahutul veel. |
