Kuuldud Kaljo Veervaldilt Virumaalt
täiendatud Kihnus Siina Saare poolt
Sääl Lindanise järve ääres tuuled puhuvad,
vett kaldal’uhuvad ja lained laksuvad,
end vasta kallast vahtu viskavad.
Siis mõtlen valus veel
mina sala selle pääl,
mis ütles nooruses mul ilus
näkineiuhääl:
mina kõige hingega
sind tahan armasta
ja ainult surm võib teineteisest ära lahuta.
Sääl vaikse võsandiku vilus ööbik laksutab,
tuul lehti suigutab, lind tasa laulu aa’b,
mind õite sahin tasa tervitab.
Siis värisesid sääl
kui õiekene mäel
ja kaugelt kuuldus tasane
ning mahe lauluhääl.
Küll seda kuulis kuu,
mis ütles sinu suu,
ma armuvandega sul olen olnud ikka truu.
Kui ajamaru tuultega ma närtsind õnnelill,
sel tormivärinal sääl mängis surmapill
üht leinalugu armusügisel.
Ma kaeban nuttes nüüd:
tal on sest palju süüd
ja vaikne kuugi tõmbas selga
pika leinarüü.
Üksainus silmapilk
ja niikui kastetilk
kaob armastus, kui elusaatust tabamas on välk. |
