Rahvalaul
Maretsa jõe kaldal kord islusin ma
ja lainete lükumist vaatsin.
See pani mind südamest ohkama
ja mõttesid kodu poole saatsin.
Siis lähenes neiu, kui lõunamaa õis
veepaaridega kallaste äärde.
Tema võttis need sedamaid ääreni täis
ja naeratades ütles tema mulle.
Oh noormees, oh noormees, miks kurvastad sa,
sest ammu on lõppenud sõda.
Sa vaata, kui ilus Bulgaaria maa
ja kenasti kohab Maretsa.
Kristallina jooksevad jõed ja veed
ja voolavad kallastelt alla.
Ja kaljude lõhedest otsivad teed.
All õitsevad, kohavad aasad.
Selle ilusale neiule ütlesin ma -
tõest` kaunis sinu kodumaa rada.
Siin jõed ja orud kui paradiis,
all viinapuud mägede taga.
Vaata, põhja pool viibib minu süda ja meel -
aus, tasane Eestimaa rada.
Nü kaunisti kõlab see kodumaa keel,
vaat’ seda mina igatsen taga. |
