Laulnud Siina Saar Kihnust
Minu armas pruut, üks trööst sul ees,
et olen merimies.
Sa tead, et pean sust lahkuma, ära iial kurvasta.
Tõest viimne õhtutund on käes,
mina homme kaugel sinust.
Kui ütlesin mina talle sest, nii kurvaks sai tema meel.
Minu kaela ümber hakkas ta
ja nuttis haledast.
Ei tea, kas näha saan veel sind või on see viimne tund
Ma olen loodud merimies,
mul julge süda sees.
Sest viimast kord sul annan kätt ja pean lahkuma.
Minu laev, see ootab purje all,
tõest’viimne tund on käes.
Minu armas pruut, oh tõsta häält, sest taevas särab koit.
Sa lubasid mul kõike hääd,
sinu käes on elu võit.
Ja sõitsin ära laeva pääl, sest varsti algas sõit. |
