Viis: T.Linna
Sõnad: H.Käo
Taarapunkt tegi uksed lahti kümme null-null.
Saba lõppu seisma jäin, mis oli tõesti hull.
Pudelite koorma all kõik seisjad ägasid,
tihti vahetasid kätt ja selga sügasid.
Kõlisesid kopikad seal vastu letipuud.
Avameelselt naeratasid pudelite suud.
Rivistusid kastidesse nagu sõdurid,
ja ei olnud nendel enam mingeid muresid.
Üksi nurgas pimedas üks rummipudel seal
hüljatuna konutas, paks tolmukord tal peal.
Tehtud oli tema töö, nii tarbetu ja kurb.
Ootas, millal saabub talle pudelite surm.
Meenutas veel päevi kuldseid, kuldset rummi täis.
Riiulil ta teiste kõrval helkis, uhkust täis.
Teda nõuti, teda viidi, joodi tilgatuks.
Sulelud on tema ees nüüd iga maja uks.
Tuleks keegi mutikene, korjaks üles ta.
Villiks maitsva mahlakese sisse käärima.
Kuid kes märkab tolmund nurgas kurba pudelit?
Kedagi ei tõmba enam tema uhke silt.
|
