Viis: H.Guerrero
Sõnad: H.Karmo
Marina, Marina, Marina-
sa päikese endaga tood.
Marina, Marina, Marina-
kuid valgus ka varjusid loob.
Kui sind koju saadan,
iga kord ma loodan,
ainult sõna sinult ootan,
mis jäädavalt seoks meid.
Aga näib, et sulle
meeldib vaba olla,
miks muidu vastad mulle
sa ikka ei, ei, ei.
Kas tõesti te ei tunna mu Marinat?
Ei teagi, kuidas ta mu südant piinab.
Kõik näevad, et mul uni on ju läinud -
Marina peale mõtlema ma pean.
Ta juuksed on nü säravad ja pruunid
kui soe ja sume vaikne õhtu juunis.
Ja kui ta mulle korraks otsa vaatab,
on selleks korraks jälle tuju hea.
Marina, Marina, Marina... |
