Viis: D.Kershaw
Sõnad: I.Volkov
Vahel kohtan ühte härrasmeest,
kes paistab silma rahvamassi seest,
siidist sall on tal, siidist sall on tal.
Ta on olnud üsna kõrgest soost,
justkui välja astund ajaloost,
siidist sall on tal, siidist sall on tal.
Ta on kõikidega visakas,
eal ei kuule teda kisamas.
Kõigil daamidel ta suudleb kätt,
kuigi ise juba vanaätt,
siidist sall on tal, siidist sall on tal.
Ta on pidand mitmeid kõnesid,
lal on olnud kindlaid tõdesid.
Ta on teinud kõike parajalt
ega otsind õnne salaja,
siidist sall on tal, siidist sall on tal.
Ta on kuulnud mitmeid valesid,
mis kõik kasutades kulusid.
Ta on tundnud mitmeid kavalpäid,
ta on näinud päevi halbu, häid
siidist sall on tal, siidist sall on tal. |
