Rahvalik
Kui lapsena lustilla luhal mina mängisin kaskede all. Siis oli mu süda nii puhas kui allikavete kristall.
Maailm aina säras mu silmis kõik uhke ja õnnelik näis. Ma ei teadnud, et õelust maailmas on kaunimad hingedki täis.
Kui mesilind jalast mind nõelas, see oli mu ainukene oht. Siis emake osavalt põetas ja terveks sai haavatud koht.
Nüüd lapsepõlv läinud on mööda, mina vanaks ja väsinuks saand, ei emak’se oskus see suuda neist haavadest päästa küll mind. |