Rahvalik

Ilusal suisel õhtu ajal kõndisin ma ranna raal.
Vaatsin Balti mere ilu, pisar tungis palgele.
Mis seal merel näha oli, seal oli väike purjelaev.
Laev ei jõudnud randa tulla, tuul ei purjeid paisutand.

Aga viimaks ometigi jõudis randa laevuke.
Tasakesi kinni peeti, ankur lasti meresse.
Laeva pealt siis maale tuli noor ja julge meremees.
Langes õrnalt õele kaela, andis õrnalt õele suud.

Vend, kus viibisid nii kaua, nõnda kaua mere peal?
Sinu pruudi roosad palged läksid hauda murega.
Noormees kohe langes alla külma kalju najale.
Kätt ta tasakesi tõstis, huuled läksid palvele.

Jumalaga, armas õde, ei sind enam näha saa.
Selles vahutavas meres peab minu elu lõppema.