T. Linna / H. Käo

Laadad on need rahvaturud,
kuhu joosvad teede harud.
Kui sood ja rabad kandvad peal,
siis lust on sõita nende peal

Oo kribudi, krabudi kaupmees seal
tema istus kasti nurga peal.
Ta pakkus ühte, pakkus teist
ja aisakell tegi till, till, till

Sain teele, hakkas sadama,
mul lust oli heita magama.
Hobu loopis lund aga loogani
ja rahet rangiroomani

Vaat kus lust, kui tuppa sain,
mul vastu tuli ämmaeit.
Ma mitu matsu musu sain
ja sada saamata veel jäi

Siis tuli sisse laadamees,
kes kriiskas mitme mehe eest.
Ta mitu matsi maha lõi
ja korvi õlut laual’ tõi

Mis kurvastad sina, naabri Ants,
kui küla peal on käimas tants.
Kas sinu käsi hästi pole käind
või viljavakk pole täide läind?

Kui jutus kokku räägitud
ja kosjakaubad sõlmitud,
siis pruut sai rekke tõstetud
ja hobune lahti seotud.

Hobu oli hull ja hullas palju,
pruut oli narr ja naeris palju.
Ta istus jalad nii kui nukk
ja süda tegi tukk, tukk, tukk.