Rahvalaul Valjalast, Saaremaalt


Kord kõndisin mina Saaremaal ja otsisin omal kaasat,
jõudsin laupa õhtul Tõnijal’, kus lillerikkad aasad.
See küla oli lage välja pääl, kui kalju mere kaldal,
üksainus kuusk seal Lätimäel ja Haagi niit tema kõrval.

Sealt läksin aga mina Pühasse, kus Vätta tõugu rahvas,
seal mina kui härra istusin ühes pehmes siidisohvas.
Seal öeldi mul, el Koplimäel üks ilus neiu elab,
kel udupehmed padjad all, ta kiitus kaugel kõlab.

Ah, tühja ka, üks õige mees ei nõua uhkust taga,
ja udupehmeis patjades ma ealeski ei maga.
Siis paistis silma Kõljalaja Sagarist ta ääres.
Reekülast läbi läksin ma, kus neiud käivad parves.

Veel eha koitu kaisutas, kui paistis Haeska küla
ja kaste rohtu niisutas, kõik loodus vaikis sala.
Siis äkitsi kui imeväel tuul kiigutas puulehti
ja valjult laulis ööbik seal - too piits, too piits, löö plaksti.

Ma kohkudes jäin seisma seal, mul valjult tuksus süda,
et keda tahab piitsaga siin Haeskas plaksutada.
Siis mõtlesin, läen edasi, ma vaatan kuis on asi
ja pidin kohe nägema, et linnu laul on tõsi.

Ühes talus oli neidusid kut pikki uurakiva
ja eluvilja terasid võid Ieida sealt mõni iva.
Seal peremees oli naiseta, õed muretsevad lapsi,
ei keegi õigest teest ei tea, too piits, too piits, löö plaksti.

Sealt läksin mina Luulupe, sinna kroonu valda ennem
ja mõtlesin, ehk Ieian ma sealt oma pruudi õnne.
Oi, siin kõik vanad tüdrukud kut nonnid sealt molli äärel.
Ei need mul pruudiks kõlvanud, sealt kohe tegin sääred.

Mul tulid aga vastu jõed ja sood, kust vaevalt pääsin üle,
siis paistsid Ruila hurtsikud, kus tuuleveskid jooksid.
Seal mõned talud suuremad, kut Männiku ja Matsi
ja ausaid talutüdrukuid sealt asjata sa otsid.

Äiklast ma ei küsinud, mu aeg läeb muidu kaotsi.
Siis olin puruväsinud, kui Torisse ma jõudsin.
Mul tarvis minna Jaagule, kuhu väimeest ammu vaja,
ma läksin ennast näitama, just pakkuda ei taha.

Ei teadnud mina aimata, tal kümme peigmeest enne.
Ma ütlesin - las kärvata, ei ma sind änam tunne.
Ei abikaasaks kõlba ta, protsess ja kohtuasi,
ma ütle - see on asjata, sest vastane ei väsi.

Sealt läksin teele õhtu eel, sain kogemata Võhma,
seal lumetuisuna mu pääl langes paksu sütetahma.
Eemalt paistis väike Vaigu vald, see Võhma riigi elu,
sest lubi, tõru on nende kuld, ja merest püüdvad kalu.

Nad kitsepiima lakuvad, see nende eest kut mesi
ja võõrastele pakuvad nad lupja, tõrva, süsi.
Sealt läksin ära sedamaid, ma oma au ei mälli
ja tümakaku tegijaid ma sugugi ei salli.

Ma läksin mööda mere äärt ja jätsin kõrval kõiki,
ma tahtsin näha Sõrve säärt ja nende kalapüüki.
Ma nägin Sõrve totsisid, kui inglislaeva purjed,
nad kandvad särke, mütsisid, ja undrukud neil kirjud.

Neil kõhud üles painutud kui Salme jõe peal trummid
ja eemalt silma akkavad kut vilu ilma võmmid.
Ma käisin läbi Saaremaaja kōik see Sõrve sääre,
ei omal pruuti leidnud ma ka Väikse väina äärest.

Ja ongit keik