|
Viis ja sõnad Virve Köster Kihnust
Valged kajakad kisavad rannal
punapäikese loojangu eel.
Tuulekeerises jõuavad randa
valged lained, mis murduvad teel. Meri on, meri jääb, meri olema peab,
laine laksudes rannale lööb.
Tihti juhtub ka nii, meri pidu peab siin,
lained mühinal randuvad siis. Sinimeri, su vahusel pinnal
näkineide seal tantsimas näen.
Ja meri on sünge kui hauas
ei tähti seal vilkumas näe. Meri on, meri jääb, meri olema peab... Näkineiu, sa punud mul pärga
merelainete sügavas vees,
vesiroosidest punutud paela
minu ümber sa armutult seod. Meri on, meri jääb, meri olema peab.. . |
