Viis: K.Kristofferson
Sõnad: H.Käo
Must maantee päikses sulas ja kõrbes maa
ja silmapiiril virvendas õhk.
Ma seisin päikselõõsas, kurk kuivamas
ja hinges piinav rändamiskihk.
Kätt püsti hoidsin üha, et sõita saaks,
saaks sõita ära kaugele siit.
Kuid autoid mööda uhas ilma lõpmata.
Ma seisin tolmus nagu teeviit.
Üks lõpuks peatus ja ära mind viis.
Seal autokasti nurgas üks veider mees
suupillil mängis kurbliku viit
ja rukilill tal rinnas nööpaugu sees
kui veidi väsinud sinine silm.
Kitarr mul oli kaasas. Ja nukker blues
lõi sõidurütmis kõlama siis.
Ja mäed meist sööstsid mööda
ja sööstsid ka puud.
Kui terve maailm oli see viis.
Meid auto ikka edasi viis.
Me laulsime seal vaevast ja rõõmust ka,
ja inimestest kellel on nälg.
Miks keegi ainult leivast ei söönuks saa
ja kuhu jõuab lõpuks me jalg.
Miks suurim sõna ilmas on vabadus.
Miks orje siiski küllalt on veel.
Miks pisarateks silmas on vajadust.
Kuid paljud aina naeravad siin.
Meid auto ikka edasi viis.
Nüüd jälle linnas olen, kesk kivilaant,
ja seda sõitu unes veel näen.
Ei enam püsi ole, ei rahu saa.
Ma unes talle ulatan käe.
Seal autokasti nurgas üks veider mees
suupillil mängib kurbliku viit.
Ja rukilill tal rinnas.
Kui veidi väsinud sinine silm.
Meid auto ikka edasi viib. |
