Meremeeste laul
Kett kõliseb ja ankur tõuseb üles
ja vesi läigib laeva vööri ees
Veel enne, kui see ankur tõuseb üles,
siis jätab jumalaga meremees.
Tekil seisab ahtris rooli taga,
mees vaatab rannal järelviibijaid.
Jää jumalaga, kelle miel on hale,
ei tia, millal tulen tagasi.
Tuul puhub tasakesti purjedesse,
laev oma teed nüid las läeb edasi.
Mees istub tüüril ja on nukker ise,
tuul mängib masti küljes köitega.
Laev tasa vett siis kahel poole ajab,
ta lendab edasi kui vesilind.
Veel kurvalt mõttes madrusele kõlab -
ei tia, millal tulen tagasi. |
