Viis: T.Linna
Sõnad: H.Käo
Kord sõitsin mina Tartu, ei kedagi kartnud
ja Toomemäel toominga all
mina sihtisin neidu, kes vajaks ka peigu,
lund langes ja taevas oli hall.
Ei neidu saand kätte, kui Emajõe läte
minu süda oli mulksuv ja hell.
Mu kingad olid märjad ja lahkumispärja
pani kaela mul raekoja kell.
Siis sõitsin mina Võrru ja Võrust veel Rõnku
ja Rõngust viis Valka mu tee.
Kuid Valgas olid malgad ja madalad palgad -
mind ees ootas Häädemeeste.
Seal head olid mehed, kui tubakalehed
ja naised olid paremad veel.
Mina pugesin põhku, sest käes oli õhtu
ja paremad päevad veel ees.
Kui Pärnu mina jõudsin ja merd näha nõudsin,
üks nina mul tõkestas tee.
Siis panin mina Virtsu, et jalge all lirtsus
ja sealt padavai üle vee.
Kui olin mina Muhus, mul vett nõrgus suhu,
nii kenad olid tüdrikud seal.
Kuid oh, mis mina salgan, mul tuul tehti alla
ja leidsin end Saaremaa pealt.
Kui sain Kuressaarde, lõi koer hambad säärde
ja valu oli täis minu rind:
mul polegi kodu ja aastate rodu
teeb pidevalt vanemaks mind.
Üks kapten nägi vaeva ja heeringalaeva
suure hädaga munsterdas mind.
Paar kala sain püüda, kõri hõbedaks hüüda
ja kutsus mind jälle Tallinn. |
