(To a haggis)
R. Burns (tõlge K. Vende)

Au sulle, priske piirakas,
Suur lihavormikuningas!
Kõik rupskid, maod ja soolikad
On põrm su ees.
Sind kiitma olgu hoolikas
Küll iga mees.

Mis on su kõrval vorst ja sink!
Su kannikad kui kauge kink,
Su vardast tee või ukselink,
Kui puudub see.
Ja pärlendab su ihu prink
Kui helmekee.

Näe, maamees puhtaks pühib noa
Ja lõikab lahti uhke roa,
Su täidis purskab laia joa
Kui tulemäest.
Soe, rammus aur nüüd täidab toa
Kui võluväest.

Siis raskeks rabamiseks läeb –
Kes hiljaks jääb, see ilma jääb!
Pea kõigil punnis vatsu näeb,
Et trummi löö.
"Aitüma!" ühmab taat ja säeb
hirmpingul vööd.

Kel ees on prantsuse raguu,
Möks, mida põlgab seagi suu,
Või frikasse, mis kui kõik muu
Ta välja öögib,
Eks see siis, irvel lõualuu,
Neid sööke nöögib?

Mis saab, kui solki keedab kokk?
Vend vedel on kui löntis sokk,
Ta säär on peenike kui tokk
Ja mõõka pihk
Ei pea, kui kutsub lahinglokk
Ja priiusihk!

Kuid vaata hägist söönud meest:
Kui härg läeb läbi igast veest
Ta laias kämblas mõõga seest
Käib tulejutte;
Päid-jalgu maha jääb ta teest
Kui takjanutte.

Võiks taevas olla selge sott,
Mis rahvale mis toidupott:
Las muile lahja leivakott
Teil ripub nagis;
ET TÄNUPALVET LOEKS TEIL SHOTT,
TAL ANDKE HÄGIST!