Viis: T.Kõrvits
Sõnad: H.Käo
Oli päike nii kuumav ja loid,
ja preerias valitses vaikus.
Üks otsata nukker kauboi
veel sadulas tukkus ja kõikus. Ei näinudki pleekinud luid ta teeäärses luitunud rohus.
Kurk oli tal kõrbena kuiv ja und nägi õllest ja vahust.
Täis lustakaid mehi saloon ja viski ja õllehaisu.
Vana kähisev grammofon, paar daami, kel elu läind raisku. Oli päike nii kuumav ja loid... Närvekõditav pokkerimängja vihased püstolipaugud.
Teed sohki, on mullane säng ja kuulidest puuritud augud.
Küll kangete jookide kift meestes kihab, keerleb ja tuurib.
Uksel põrnitseb mornilt serif, käsi puhkamas koldikabuuril. Oli päike nii kuumav ja loid
ja karjamaal valitses vaikus.
Üks Maarjamaa nukker kauboi
veel sadulas tukkus ja kõikus. |
