Viis: T.J.White
Sõnad: H.Käo
Üle elumaantee kummub helkiv taevavõlv.
Omaenda varju saatel astub inimpõlv.
Oma musta varju saatel inimesed teel.
Kuskil kaugel lõpeb maantee,
päike kumab veel.
Oma musta varju saatel on inimesed teel.
Kuskil kaugel lõpeb maantee, aga
päike - see kumab veel.
Ühed teelised nii vapralt käivad käsikäes
Teistel aga külmakartvalt käed on kinnastes
Mehi muretuid seal longib, käed neil taskutes
Veel on keegi, kellel hoopis käed käeraudades.
Jalga tõstma jala ette sunnib elunälg
Vilksab vahel üle maantee musta kassi selg
Saatusel on kasse musti küllalt varuks veel
See ei peata inimlapsi pikal eluteel.
Nii nad läevad ühes suunas, orvuga on orb,
lõbusaga koos on lõbus, kurvaga on kurb.
Pilvedki on taevavõlvil hulgakesi koos,
keegi üksinda vaid kõnnib käed käeraudades.
Nii nad läevad ühes suunas, orvuga on orb,
lõbusaga koos on lõbus, kurvaga on kurb.
Pilvedki on taevavõlvil hulgakesi koos,
keegi üksinda vaid kõnnib käed käeraudades. |
