Rahvalik
Kui kallist kodust läksin
ma kurvalt kaugele, ma kurvalt kaugele.
Siis laulis kase varjus
mul hella neiuke.
Nii selge kui see allik
on minu armastus, on minu armastus.
Siis käib veel õhtu hakul
su järel igatsus. Sinu süda on kui Emajõgi,
voolab vaikselt, tundmata ta vägi.
Täna võid sa neidu armasta,
aga homme vaata, kuidas sa tast lahti saad Ma nägin mõnda kaske
ja mõnda allikat, ja mõnda allikat.
Ma nägin mõnda neidu
mul naeratelevat.
Ei olnud kask, ei allik
nii armas ometi, nii armas ometi.
Ei naernud võõras neiu
mul kordki nii armsasti. Sinu süda on kui Emajõgi... Kui võõrsilt jälle koju
ma rõõmul rändasin, ma rõõmul rändasin
ja allikat ja kaske
ma jälle tervitin.
Kask oli ära kuivand
ja allik mudane, ja allik mudane.
Mu neiu oli läinud
ühe teise kaenlasse (vaat kus loll)
Sinu süda on kui Emajõgi... |
